Mõtted on inimeses tema ebatäiuslikkuse tõttu. Mõtlemine on ainus, mis inimest eristab instiktiivsest. Ebatäiuslikkuse all mõtlen selles kontekstis, et loomade käitumine instinktidest tingitud on, ning fakti, et loomade tohutud füüsilised võimed on loodud, tema instinktide täitmiseks ehk siis loomade käitumine on teatud mõttes täiuslik. Täiuslikkuse rolli täidab nende juures tühipaljas eksisteerimine ja nende ainus eesmärk lõppkokkuvõttes on oma liigi säilitamine. Selle jaoks on olemas väljend "antakse lusikaga ja võetakse kulbiga" ning näiteks väljend "hullu jõud". Minu teooria on selline, et inimestele, kellele pole antud piisavalt mõistust ja analüüsivõimet, on õnnistatud suurema füüsilise jõuga. Õnnistatud on need inimesed, kellel on piisavalt mõlemaid.
Ebatäiuslik oma otseses tähenduses tõukab abstraktse mõtleja eksistenssi - igavesse ja ajalikku sünteesi, nagu seda on tegelikkuses täiuslik protsess - liigi säilitamine. Kuid ometi on ebatäiuslik just see, mis meid loomadest eristab ehk siis analüüsimine ja otsuse vastu võtmine. Ehk siis pole vahet kas otsus on vale või õige, tähtis on, et eksisteeriks eelnev mõtlemise protsess. Loomne otsus oleks põhjendamatu ja sõltuks instinktidest. Seega tasub olla tänulik oma võimele ja julge oma otsustes.
On äge olla ebatäiuslik(pigem originaalne), sest peale mõtete pole midagi, mis on meie võimuses.
No comments:
Post a Comment