Power Struggle

Tavaplaanis siginevad keskmisele inimesele igasugused kasutud mured, mis väikese analüüsi käigus kiirelt oma massi kaotaksid. Ma ei kirjuta totratest hirmudest nagu hirm virsikute või klounide ees, mis viiv tagasi jänkide maal meelelahutust pakkusid.

Kui protsess on kaugem ja vahendaja poolt teostatud hakkab mõistus äkitselt pähe tõmbama negatiivseid ilminguid selle läbikukkumisest, kuigi näiteks vajalik summa konto peal olemas on. Kujutatakse ette utoopseid asju, nagu oleks müstiline jõud virtuaalse valuuta röövinud. Enne makse aksepteerimise tulekut pole miski kindel. Ka vallikaare parkla lähedal oleva tumeda autobussi toonitud klaaside taga võisid äkitselt olla kohvihaisust ja lipsudest koosnevad Kapo-agendid, kes kõrvaklappide vahendusel bussi peal olevate antenni rägastikega laineid püüavad. Seekord pole ilmselgelt tegu ahnete pommuudiste kalapüügiga, sest need sagedused, mida siin rakendatakse on palju sügavamad ja intensiivsemad paljastades igast jama Toobalitest ja Meikaritest. Aeg aktiveerida kogunenud ühisvaluuta ja palvetada, et ufonaudid, seda konfiskeerinud pole. Polnudki nii hull, kui parklas kopitavate agentide hämming, järjekordsete kõnede pealt kuulamise järel.

 Liigeldes autobahniga varakambri poole veereb selles mõistuse pagasnikus nii mõnigi poest ostetud jama. Kiire mõttevoolu peatab üldjuhul raadioülekande propaganda või siis ment. Miilits muutus politseiks, kuid ega siis "lits" ära ei kadunud. Indiviidi pead läbivad äkitselt kriitilised stsenaariumid, mis ka parima tahtmise juures eales täide ei saaks minna, kuna miski ei juhtu kunagi nii nagu me seda ettekujutame. Tekib hirm, et midagi on valesti tehtud. Järjekordselt ilmutuvad negatiivsed ilmingud mittemillegagi vahele jäämise näol.
Inimene üldjuhul muretsebki ju olematu pärast. Asjade pärast, mis kunagi ei juhtu ning asjade pärast mis on kunagi juhtunud. Kahetsedes minevikku ja kartes tulevikku tekitame endale olematuid probleeme, ise meeltes samal ajal kusagil reaalsusest väljaspool viibides ning ennast haigeks mõeldes. Sellega loome endale ja teistele pildi kellestki teisest.

Keskmisele inimesele on tema mina täiesti võõras. Peeglisse vaadates ei oska minagi täpselt öelda, kes ma olen või mida kuradit ma üldse korraldama hakkan. Igatahes igasugused mineviku asjad on unustatud. Aga justkui peaks olema mingi plaan, mida pole.