Peris jõhker laks

Õnnelikuna püsimine on nagu vee valamine läbi sõela lootuses, et sinna midagi püsima jääb. Püüdluses ennustada inimeste käitumisraamistikku pole see nii lihtne kui masenduse kaardistumine meeltes. Millegi pärast on nii kuradi raske säilitada positiivset suhtumist keset kivistunud ja dualistlikku võltsreaalsust. Keset allasurutud probleemide reljeefi tõestamaks meile liiga tihti, et oleme ise enda suurimad vaenlased. Säilitada kaine mõistus ja uskumus pärast pealesurutud situatsioonide kohas, kus missiooni näiline täitmine maksab rohkem kui tegelik suund. Oma aja müümine idiootsusele, kuna tegevuses puudub igasugune tahe, ainsaks motivaatoriks klots, millega vara ehitada. Kapitalistlikus püramiidiskeemis kõrgemale tõusmine on tihtipeale suuremas sõltuvuses tutvustest, kui kõrgemast blokipeade kooli tõendist. Võib olla sellepärast on poliiteliidil tuvastatud haigus nimega lollus. Rusuv oleks tulevikus töötada, vaid raha eesmärgil, juba seetõttu et lõviosa sellest paneb tasku maksmapandud debiilsus. Ja nii olen palju mõelnud, kuidas realiseerida ennast tõeliselt.