Süsteemne ja organiseeritud inimkaan iminappidega kinnitatud nahalapil pumpamas verd peremeesorganismi vereringest. Uskumatu on soojas toas kogeda ümbritsevate tehnikamugavuste jalamil lihtsust, kättesaadavust ja ohutust, kui samal ajal aastal 2012 plahvatavad kuskil kriisikolletes pommid ning hukkuvad täiesti tavalised tsiviilisikud kodutänavatel. Ei saaks kuidagi süüdistada nende inimeste temperamenti, sest kuradi kaua on näiteks Afganistaanis juba sõda kestnud. Põhjuseks võib olla fakt, et 90% maailma kokaiinist tulebki maalt, mille pea iga agrikultuurse kodaniku kaitseingliks on AK-47. Keegi ei jää niisama passima, kui nende ainuke sissetuleku allikas on ohus. Keset majanduslanguse algeid kannatavad teisel mandril olevad tavalised kunagise unistuse riigi kodanikud riigi suure sõjanduse investeeringu tulemust. Kuuldavasti võlgnevad nad veel üüratuid summasid kollasele töösipelgale, kes on õnneks siiamaani rahuliku meele säilitanud. Kuid inimkaan pumpab samamoodi naftat ja ekpordib muid varasid verise sõja taustal. Sõja strateegiline eelis põhineb arenenud tehnikal ning kommunikatsioonil, mis laseb asja edukalt läbi viia ja muule maailma jätta mulje, et agrikultuursed inimesed tegelikult tuumapomme valmistavad. Probleem on muidugi sügavam ja keerukam, kui see sõnades kõlab. Suure arendustegevuse näol pentagonis naudib sõjakolletes eemal viibiv ja tänapäevast argielu elav kodanik siin tsiviilreaalsuses tehnikarevolutsiooni vilju. Ja missugune saabki olla igasugune areng, kui mitte raske ja ohvreid loov, sest igasugune paremuse poole liikumine on ja saab olema omamoodi väljakutse igaühele, kes soovib ja proovib. Ometi võiks malenuppude liigutajad ajaloo valguses möödunud sõdade kannatuste aruande põhjal teha omad järeldused.
Saturday, November 24, 2012
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment