Mulle meeldib rahulikult tegutseda. Ma ei tee asju põhjuseta. Kuulen vaid oma hingamist, kui rühin teadmatuse metsas ja mu sammud ei kostu sambla peal. Infolevitus on võimalikult ühepoolne. Tähtis on see, mis minuni tuleb. Aga minu siinolekut tunnistavale inimfunktsioonile on asjad vastupidi. Olen välja jätnud kõik üleliigse ja on vaid sisse-väljahingamine. Vaid selle tuksumisega toitub idee ja vahest leiab põhjuse välja öelda.
Ma ei otsi siin probleeme, vaid püüan selgust. Õnneks jõuab minuni igasugune kriitika, sest olen valmistunud natuke rohkem teadma, kui minult seda oodatakse. Keeruline hinnang süvendatud mõtteinimeselt on vast parim asi, mis sama rada pidi käivale grammofonile uue plaadi sisse lülitab ning ilma deejay puldita külasimmanil vanale inimesele ammu aeguste asemel vahest meelde tuletab, mis tunne on reaalselt suhelda. Pohhuismi najale jopelt riputades saan omamoodi aru naiselikust akadeemilisest mõtteviisist ja pooldan kahe käega positiivseid vibratsioone. Natuke imelik oli eelnev ja justkui liiga ettemääratud instruktsioon. Vähenenud on suhtlus liivakastimaffia, vanakooli ja ka perega. Mis ongi enam tavaline ja mida üldse öelda?
Igatahes kriitika on teretulnud,
Martin
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment