Sünteesunenäod

   Lucid dreaming on vahest päris mõnusaid astraalseid nägemusi ja totraid arusaamu tekitanud. Vahest võib unenägu olla nii petlik. Olla ühel momendil ärkvel ja teadvustada seda ja, siis sekundeid hiljem kahtleda reaalsuses igal sammul. Tuleb tunnistada, et see ületab igas mõttes ärkvel oldud mõttemaailma müstikat, mida ma viimasel ajal võrdlen kihtidena, mis tekivad ja katavad iga eelmist, sõltudes järgmisest. Pikemalt sellel peatumata jõuan põhjuseni, miks oma astraalkogemusi protokollima hakkan.

  Nimelt viimasel ajal on need kogemused muutunud luupainajateks. Alguses kogesin tihti lendamist ja eufooriat. Tihti läkski fantastiline keskkond üle mõõtmatuks dimensiooniks ja kerkimiseks, mis isegi läbi une karjuma pani, kuigi tunnistasin endale kehavärinatega ärkvelolekut. Oli isegi momente, kui avastasin end korduvalt Tallinna linnas ja teadsid mõni hetk tagasi end magavat Viljandis maakodus, kuid ometi kahtlesin sügavalt oma reaalsuses, sest mu kompimiskogemused olid liiga reaalsed. Kuulsin muusikat, nägin valgust. Oli öö ja ühtegi inimest konktreetses unenäos ei olnud. Järgmise kihina olin puumajas ja ülevoolav muusika viis mind eufooriahoosse, tundsin lendamist. Uus kiht. Jälle maakodus. Keha liigutada ei saa, kuigi tahtsin seda teha, sest keegi oli mu selja taga ja ma kuulsin teda tuppa sisenevat. Tundsin, et tüdruk sisenes tuppa ja tahtsin ümber keerata. Ei suutnud seda siiski teha ja jälle viibisin kuskil kaugel uues kihis. Need on vaid üksikud kirjeldused ammustest unenägudest.

   Luupainajalikud kogemused on midagi teistsugust. Siin reaalsuskontrolli kaotamine võrdub kujutlematu hirmuga ja samamoodi kehavärinatega, mis tunnistavad voodisolekut ja kohutavaid nägemusi. Otsekui hingekarjeid ja võõraid hääli. Kõndisin Viljandis suure oru poole. Sügis. Puud on lehti kaotanud, suur värskus. Tahtsin metsa kondama minna. Äkitselt sammu pealt kuulen naishäält oma peas. Selgelt see hääl karjus midagi ja ma ehmatasin nii, et korraks karjatasin. Samal hetkel tundsin ärkvelolekut ja esimest külmavärinat. Viibisin ikka veel Viljandi ürgoru juures, ridaelamud paremal. Mu sammud olid kuulda, sest vahe peal on maha lumi tekkinud. Astud sulalumel ja taevast sajab vaikselt tükke. Tundub nagu esimene lumi, karge ja tekitas korraks positiivse emotsiooni. Hakkasin paremale liikuma, et väravast sisse astuda ja ridaelamusse kellegi juurde minna. Tundsin sealt negatiivset energiat tulevad, kuid nähes akna peal naist tahtsin siiski edasi minna. Värinad. Olen korraks jälle voodis ja magan. Tunnen kuidas astraalvaim kehas vibeleb. Korraks üritan positiivset pilti luua, midagi mida ma soovin näha. See kestab vaid mõne sekundi. Jälle esimene lumi Viljandis. Naise hääl ja mitmed hääled peas. Meeletu hirm. Vaim tahab kehast lahkuda. Külmavärinad. Ärkan ja taipan, et see pole esimene õõvastav astraalkogemus. Mõtlen, et taipan skisofreenikute hääli peas ja paanikahooge.

    Painajalikule värinate saagale eelnenud unenägu oli totter. Olin kuskil heinamaa peal maakohas. Kahju et vähe mäletan sellest. Meenutas õudusfilmi. Inimese pead lendasid nagu linnud ringi, aga madalalt. Olin ise mingis kaaluta olekus. Pead tiirlesid madalal nagu linnud ringi. Heinakasvanud ja hooldamata lapil oli hark püsti. Ees oli mets, seljataga vana mädanenud puithoone. Järsku ilmus inimesekeha ja kassipeaga olend. Neid eristas õmblus kaelal. Tavaliselt oleksin juba selles faasis hirmu tundnud, kuid praegu olin nagu jalaga reaalsuses. Tundsin unerahutust ja arvasin, et olin luupainaja üle mänginud, kuni järgnes eelnev kirjapandu.