Org

     Niisiis palju ei mäleta, aga rohkem kui tavaliselt. Sõitsin Viljandi selverisse mingeid toitlustusasju ostma Jaaniga ja parkla oli alguses täiesti tühi. Parklas manööverdades oli seal üks citröen, millele ma vaatasin, et  sõidame audiga otsa. Kuid suutsime siiski ära parkida diagonaalis parkimiskohale ja äärekivi näitas, et auto on paigas. Väljusin millegi pärast vasakult juhiuksest, kuigi istusin enne kõrval. Sisenesin üksi eest ukse pidi selverisse. Äkitselt seisin ratastega soovituste boksi juures, mis oli tegelikult teine sissepääs selveris. Asjad muutusid absurdseks. Kassasid oli 2 ja seal tuigerdasid ringi turvamehed. Ühes kassas istus peaturvavastutaja ja jälgis toimuvat. Müügiosakonnas olev turva oli ilmselt purjus. Siis sisenes selja tagant teine turvamees müügiosakonda. Tal oli oma võti ja erariided ning ta avas oma võtmega Juku mänguasjapoe vastast alkoholivitriini tagant seina ja läks sealt sisse. Turvavastutaja teadis tol hetkel, et tulemas on suuremat sorti skandaal. Erariietes turvamees oli lõpetanud oma vahetuse ja korjas viskisid korvi. Ta nägi välja nagu külajoodik. Räbal.
   Edasi tuli time warp ja kõndisin äkitselt tuttavas kohas. Olin Tallinna pandimaja-Maxima-lillepood kooslusi ennegi näinud, aga teisel kujul. Ilm oli selge ja päike paistis. Lähenesin maxima moodi toidupoele. Kõndisin selle kõrvalt mööda ja märkasin, et sein oli peeglist. Korraks tundus,et maxima maja on 2D ehk paberileht. Siis oli sein taas peegel, paistid puud teisel pool teed. Jõudsin maxima taha. Seal olid männipuud ja tunda oli vaigulõhna. Maxima oli muutnud vanemat sorti puumajaks. Oli 2 ust. Uksed olid lahti. Sisenesin kaugemast uksest laagrihoone puumajja. Seal istus palju inimesi pika laua taga. Tundus, et nad tähistavad midagi. Istusin kahe inimese vahele ja küsisin kas ma võin toitu tõsta. Märkasin salatit laual. Jõudsin aimdusele, et tegu on venelaste lauaga. Nad vastasid, et ma ei või nende salatit süüa. Väljusin joostes majast. Möödusin männipuudest ja nägin maa peal mullalaike asfaltil. Hüppasin pika sammuga ühe laigu peale ja sain sealt kõrge põrke. Lendasin elektriposti otsas oleva mahajäetud kurepesale ja sealt ühe sammuga edasi alla parki, kus tundsin et venelased võivad mind jälitada. Tõstsin kiirust ja olin äkitselt jõudnud tühermaale, kus libisesin asfaltitükiga mäest alla. Pidurdasin ja nägin, et olin huntaugu mäel. Kõndisin alla, sest seal oli tuttavaid inimesi. Neid oli 4, nad olid kõik Viljandist ja kõik olid oma eksamid ülikoolilinnades ära teinud. Oli suve algus ja päike paistis. Ootasime veel viimaseid inimesi, et siis kuskile liikuda. Kallistasin Janet ja ta oli kuidagi sümpaatne ja õnnelik. Seal olid veel mu vanad klassivennad ja keegi. Rääkisin Janega midagi ja ta tõmbas näpuga üle mu vuntsi ning ütles:"Miks sa habet ei aja" ning naeris. Ma vastasin, et mul kasvab habe nii tihti tagasi, et pole mõtet. Selle peale ta vastas midagi, naeris ja siis kallistas uuesti. Olin õnnelik. Äkitselt otsustasin, et on aeg vette minna, sest taipasin, et olen unenäos ja tahtsin veealust Viljandi järve näha. Vesi oli džunglis lähemale kerkinud, kui ta tavaliselt. Läksin vette. Vesi oli väga külm ja külmavärinate peale ma ärkasin Tallinna korteris üles. Tekki polnud peal ja oli jahedavõitu.