Tventi foor öglok

  Kõnnin rannaviaduktil rohelise aia ja vanade džunglipuude vahel. 2 hingelist on minuga ja me möödume vesiratta laenutusest. Järve asemel on siin kiire vooluga jõgi. Üldse on Viljandi järvealune ala muutunud. Jalgpalliplatsi kunstmuru asemel kasvab siin päris muru ja sellel on kalle alla. Kõnnime mäest ülesse. Igal pool platsiäärtes on lapsed. Oleme kuskil keskel. All paistab rannavalvetorn ja inimesed sagivad ringi. Päike on pilvede taga. Allpool kiirevoolulise jõe ääres on palju lapsi. Nad triivivad jõel euroalustega, mille vahel on penoplasti tükk. Ühel parvel silitab üks laps tiigrit. Kaks hingelist, kes terve aeg minuga on olnud lähevad ühele parvele peale. Üks neist on mu vend. Ma otsin ka parve, et sinna peale hüpata. Järgmisel hetkel triivibki minu juurde üks tühi euroalus. Lähen sinna kõhuli peale ja märkan, et jõel on väga palju parvesid inimestega. Ka jõe kaldal on palju inimesi, kes roheluses midagi teevad. Kaugem pool jõe äärest on džungel. Märkan jälle parve, kus peal istuv tüdruk silitab oma tiigrit. Hakkan kätega parve suunama. Liigun voolust ülesse poole. Jõgi on väga kitsas ja sinna mahub, vaid üks parv veel minu kõrvale. Vasakul pool kaldal on lapsed. Voolust ülesse poole on raskem minna, kuna liikumiseks peab kätega aitama. Samuti häirivad kõrval olevad vetikad. Õnneks ei saa öelda, kui sügav on jõgi, sest kiire voolu pärast pole põhja näha. Olles natuke ülesse liikunud lasen voolul ennast alla tagasi viia. Üleval pool piiravad jõge juba džungel mõlemalt poolt. Liigun ninaga voolu suunas alla. Mu parem käsi on hooratas ja mu peast tuleb tossu välja. Lasen signaali ja tervitan inimesi Missisippi taolisse väikelinna jõudmisel. Inimesed nutavad kaldal ja lapsed jooksevad järgi. Tõmban vasaku käega hooba ja lasen signaali. Ma olen aurik. 
   Kõnnin Missisippi ehk moonutatud Viljandi jalakäijate teel. Minu kõrval on õde, kes hoiab käest kinni. Kui alguses olid tee ääres puud, siis nüüd kõnnime otse sõidutee kõrval. Olustik tundub olevat, midagi uueveski teelt valuoja äärde muutuvad. Jõuame ringteeni, kust paistab tehas. Ülemuse valge Opel seisab juba tehase ees. Ma olen nüüd üksi ja sisenen hoonesse. Kõik ümberringi paistab olevat hall ja metallist. Meie vahetus algab. Minuga on vahetuses üks tunkedes naine ja lühike baretiga samuti tunkedes mees. Hakkan keevitama redelipulkasid. Boss on minuga rahul ja kuigi teda tehases pole, töötan siiski edasi. Heleda leegi liigutamine tundub minu jaoks väga põnev. Tunnen, et olen kasulik ja motiveeritud. Märkan valget tolmu metallil. Olen teisel korrusel ja näen, et all on tehase uks, mis meenutab lennukiangaari lahti ja sealt sisenevad mingisugused inimesed. Otsin kohta, kust alla saaks ronida. Kogu hoone metallist osi hoiavad üksteise kohal korrustena liiga peenikesed betoonpostid. Kui ühe kitsa augu ülesse leian märkan, et üleüldse hoiab maja püsti 2 peenikest betoonposti. Suundun metallist pidemetelt alla. Hüppan maha, maandun kukerpalliga ja tolmu lendab. Märkan sisenevaid inimesi. Üks neist on mu vana klassivend. Surun tal kätt. Ülemus tuleb juurde ja räägib meile muudatustest. Lahkun mööda ringteed tehasest. Minuga kõnnivad õde ja ema.
    Sisenen üksinda vanasse majja, mis meenutab Viljandi bussijaama kõrval olevat valget müügil olevat mahajäetud välimusega antiikmaja. Istume ümarlaua taga. Seal on mu isa, vend, ülemus. Kõigil on skafandrid seljas ja klaaskuplid laua peal. Meie kohal on ääretu avakosmos. See on meie töökoht. Meil on omad ülesanded ja me koguneme siia iga päev, et rääkida. Ülemusel on halbu uudiseid. Selgub, et mõne aja pärast lõppeb kogu hapnik otsa. Kõigi skafandritel on klaaskuplid peal ja ruumis valitseb vaikus. Minu laua alt käib väike sahtel lahti, kus on pooleliolev portree. Mõtlen, et kui keegi meid avastab leitakse see portree. Samuti saab keegi asjad, mis on mu taskus. Vaatan on kuldset käekella. Tööpäev on läbi ja ma lahkun majast. Ooteruumis mul enam skafandrit seljas pole. Seal on väga palju inimesi. Möödun neist kiiresti ja kitsast teed pidi lõikan trepikojast ennast kiiresti välja. Tunnen, et kõik siinsed inimesed töötavad elu nimel. Olen pettunud, et kõik on valmis surema selleks, et istuda nõupidamislaua taga. Lähen sisse tagasi ja ooteruumis möödun inimestest. Istun ümara laua taha, kus keskel on legoklotsid ja saab ehitada. Annan lahkumisavalduse sisse ja ärkan ülesse.