Tuesday, November 6, 2012

Only the strong will continue.


Läbi klaasistunud reaalsuse tunduvad rasestunud sammud keset alla sadanud eskimo ehitusmaterjali libedad. Kokkusattumuste jada kordaminekus annavad ilmet poest ostetud mandariinid, mis möödunud jõuluõhtuid meelde tuletavad. Nagu need kergesti kooritavad puuviljad kuidagi lume ja kingitustega seostuks. Ometi tundub olevat luksuskaubaga, mida märgatakse poelettidel alles aasta lõpus. Aknast välja vaadates on näha kontraste lumemöginast ja kollastest lehtedest, mis mitte kuidagi mu igavat päeva muuta ei saaks. Reaalselt muutub sellega, vaid mu koolitee ja külmal juhul viskan saapad ka jalga, kuid siiski on mingi kunagine jõulutunne. Njaa võiks siis jõulude ajal selline asi olla. Süvenen pargitud musta Mini Cooperi peale. Kuuenda korruse korteris igavledes tulevad paratamult igasugused napakad ideed. Kas oleks võimalik autokatusele kukkudes ellu jääda? Et nagu seljaga kukud lõmmi ja paned edasi nagu midagi poleks juhtunudki. Säästaks ju kaks minutit kooliteest. Kolmandalt korruselt võib olla, samas Arnold Schwarssneger lendas mingis filmis langevarju otsast kõrgemaltki alla. Mnjaa hollywoodi filme ei tasuks tõsiselt võtta. Siiski tahaksin näha kuidas meie suur kineskoop televiisor sellesse autosse sukelduks. Unenägudes niigi palju ringi lennatud.

   Võtke endale teadmiseks, et Viljandi City klubi on nüüdsest qclub. Suletakse legendaarne tantsusaal, kus mustades särkides Steven Seagalid filmi 300 kaljustseeni taaselustasid. Et nagu tänapäevane versioon legendaarsest spartaarmee võidust, mis pälvis võiduka lõpu strateegilise mõttetöö tulemusel. Kaskadöörideks olid meil kliendid, vapustav reedeõhtune remake. Kõik oli läbi mõeldud, tegime kaljust alla lükkamise trepist alla veeremise kujul, et asi effektsem oleks. Keegi õnneks surma ei saanud nalja nabani. Hea ju otse uksest taksosse veereda ja nõõ, sõida mercedes, sõida, kebabis on järjekord. Loodame, et seal kuuklubis gravitatsioon puudub.

   Põrka veel, panen sulle sisse. Täiega. Kas kujutate ette imelist elu parimates kolmekümnendates. Oma pere, käid tööl, käid aeg-ajalt metallitõstmas ja kuumas ruumis higistamas. Vahest maadled ja oled 1.5x1.5x1.5 m. Kõik teavad, et sinuga ei nussita. Aeg-ajalt heliseb mölafon ja mõni noorem sugulane või sõber helistab:
-Help we are in the dangerous situation!
-Im on my way.
Kolmekümne sekundi pärast väljub tumedast sedaanist pall ja kõrvaldab kõik probleemid. Kõik kaheksateistaastased on nüüdsest kiirrongi alla jäänud. Helista kui mingi probleem peaks tekkima. Pole vaja mingeid sõnu ega midagi. Palju skilli ju ööklubides tampimas kogutud. Kümneaasta pärast näen ma ennast just sellise pallina. Pärast sellist tulevikuvisiooni on tööandjast saanud töölevõtja. Viljandi ju Eesti peksupealinn ikkagi. Raisk.

No comments:

Post a Comment