Tventi foor öglok

  Kõnnin rannaviaduktil rohelise aia ja vanade džunglipuude vahel. 2 hingelist on minuga ja me möödume vesiratta laenutusest. Järve asemel on siin kiire vooluga jõgi. Üldse on Viljandi järvealune ala muutunud. Jalgpalliplatsi kunstmuru asemel kasvab siin päris muru ja sellel on kalle alla. Kõnnime mäest ülesse. Igal pool platsiäärtes on lapsed. Oleme kuskil keskel. All paistab rannavalvetorn ja inimesed sagivad ringi. Päike on pilvede taga. Allpool kiirevoolulise jõe ääres on palju lapsi. Nad triivivad jõel euroalustega, mille vahel on penoplasti tükk. Ühel parvel silitab üks laps tiigrit. Kaks hingelist, kes terve aeg minuga on olnud lähevad ühele parvele peale. Üks neist on mu vend. Ma otsin ka parve, et sinna peale hüpata. Järgmisel hetkel triivibki minu juurde üks tühi euroalus. Lähen sinna kõhuli peale ja märkan, et jõel on väga palju parvesid inimestega. Ka jõe kaldal on palju inimesi, kes roheluses midagi teevad. Kaugem pool jõe äärest on džungel. Märkan jälle parve, kus peal istuv tüdruk silitab oma tiigrit. Hakkan kätega parve suunama. Liigun voolust ülesse poole. Jõgi on väga kitsas ja sinna mahub, vaid üks parv veel minu kõrvale. Vasakul pool kaldal on lapsed. Voolust ülesse poole on raskem minna, kuna liikumiseks peab kätega aitama. Samuti häirivad kõrval olevad vetikad. Õnneks ei saa öelda, kui sügav on jõgi, sest kiire voolu pärast pole põhja näha. Olles natuke ülesse liikunud lasen voolul ennast alla tagasi viia. Üleval pool piiravad jõge juba džungel mõlemalt poolt. Liigun ninaga voolu suunas alla. Mu parem käsi on hooratas ja mu peast tuleb tossu välja. Lasen signaali ja tervitan inimesi Missisippi taolisse väikelinna jõudmisel. Inimesed nutavad kaldal ja lapsed jooksevad järgi. Tõmban vasaku käega hooba ja lasen signaali. Ma olen aurik. 
   Kõnnin Missisippi ehk moonutatud Viljandi jalakäijate teel. Minu kõrval on õde, kes hoiab käest kinni. Kui alguses olid tee ääres puud, siis nüüd kõnnime otse sõidutee kõrval. Olustik tundub olevat, midagi uueveski teelt valuoja äärde muutuvad. Jõuame ringteeni, kust paistab tehas. Ülemuse valge Opel seisab juba tehase ees. Ma olen nüüd üksi ja sisenen hoonesse. Kõik ümberringi paistab olevat hall ja metallist. Meie vahetus algab. Minuga on vahetuses üks tunkedes naine ja lühike baretiga samuti tunkedes mees. Hakkan keevitama redelipulkasid. Boss on minuga rahul ja kuigi teda tehases pole, töötan siiski edasi. Heleda leegi liigutamine tundub minu jaoks väga põnev. Tunnen, et olen kasulik ja motiveeritud. Märkan valget tolmu metallil. Olen teisel korrusel ja näen, et all on tehase uks, mis meenutab lennukiangaari lahti ja sealt sisenevad mingisugused inimesed. Otsin kohta, kust alla saaks ronida. Kogu hoone metallist osi hoiavad üksteise kohal korrustena liiga peenikesed betoonpostid. Kui ühe kitsa augu ülesse leian märkan, et üleüldse hoiab maja püsti 2 peenikest betoonposti. Suundun metallist pidemetelt alla. Hüppan maha, maandun kukerpalliga ja tolmu lendab. Märkan sisenevaid inimesi. Üks neist on mu vana klassivend. Surun tal kätt. Ülemus tuleb juurde ja räägib meile muudatustest. Lahkun mööda ringteed tehasest. Minuga kõnnivad õde ja ema.
    Sisenen üksinda vanasse majja, mis meenutab Viljandi bussijaama kõrval olevat valget müügil olevat mahajäetud välimusega antiikmaja. Istume ümarlaua taga. Seal on mu isa, vend, ülemus. Kõigil on skafandrid seljas ja klaaskuplid laua peal. Meie kohal on ääretu avakosmos. See on meie töökoht. Meil on omad ülesanded ja me koguneme siia iga päev, et rääkida. Ülemusel on halbu uudiseid. Selgub, et mõne aja pärast lõppeb kogu hapnik otsa. Kõigi skafandritel on klaaskuplid peal ja ruumis valitseb vaikus. Minu laua alt käib väike sahtel lahti, kus on pooleliolev portree. Mõtlen, et kui keegi meid avastab leitakse see portree. Samuti saab keegi asjad, mis on mu taskus. Vaatan on kuldset käekella. Tööpäev on läbi ja ma lahkun majast. Ooteruumis mul enam skafandrit seljas pole. Seal on väga palju inimesi. Möödun neist kiiresti ja kitsast teed pidi lõikan trepikojast ennast kiiresti välja. Tunnen, et kõik siinsed inimesed töötavad elu nimel. Olen pettunud, et kõik on valmis surema selleks, et istuda nõupidamislaua taga. Lähen sisse tagasi ja ooteruumis möödun inimestest. Istun ümara laua taha, kus keskel on legoklotsid ja saab ehitada. Annan lahkumisavalduse sisse ja ärkan ülesse.

Org

     Niisiis palju ei mäleta, aga rohkem kui tavaliselt. Sõitsin Viljandi selverisse mingeid toitlustusasju ostma Jaaniga ja parkla oli alguses täiesti tühi. Parklas manööverdades oli seal üks citröen, millele ma vaatasin, et  sõidame audiga otsa. Kuid suutsime siiski ära parkida diagonaalis parkimiskohale ja äärekivi näitas, et auto on paigas. Väljusin millegi pärast vasakult juhiuksest, kuigi istusin enne kõrval. Sisenesin üksi eest ukse pidi selverisse. Äkitselt seisin ratastega soovituste boksi juures, mis oli tegelikult teine sissepääs selveris. Asjad muutusid absurdseks. Kassasid oli 2 ja seal tuigerdasid ringi turvamehed. Ühes kassas istus peaturvavastutaja ja jälgis toimuvat. Müügiosakonnas olev turva oli ilmselt purjus. Siis sisenes selja tagant teine turvamees müügiosakonda. Tal oli oma võti ja erariided ning ta avas oma võtmega Juku mänguasjapoe vastast alkoholivitriini tagant seina ja läks sealt sisse. Turvavastutaja teadis tol hetkel, et tulemas on suuremat sorti skandaal. Erariietes turvamees oli lõpetanud oma vahetuse ja korjas viskisid korvi. Ta nägi välja nagu külajoodik. Räbal.
   Edasi tuli time warp ja kõndisin äkitselt tuttavas kohas. Olin Tallinna pandimaja-Maxima-lillepood kooslusi ennegi näinud, aga teisel kujul. Ilm oli selge ja päike paistis. Lähenesin maxima moodi toidupoele. Kõndisin selle kõrvalt mööda ja märkasin, et sein oli peeglist. Korraks tundus,et maxima maja on 2D ehk paberileht. Siis oli sein taas peegel, paistid puud teisel pool teed. Jõudsin maxima taha. Seal olid männipuud ja tunda oli vaigulõhna. Maxima oli muutnud vanemat sorti puumajaks. Oli 2 ust. Uksed olid lahti. Sisenesin kaugemast uksest laagrihoone puumajja. Seal istus palju inimesi pika laua taga. Tundus, et nad tähistavad midagi. Istusin kahe inimese vahele ja küsisin kas ma võin toitu tõsta. Märkasin salatit laual. Jõudsin aimdusele, et tegu on venelaste lauaga. Nad vastasid, et ma ei või nende salatit süüa. Väljusin joostes majast. Möödusin männipuudest ja nägin maa peal mullalaike asfaltil. Hüppasin pika sammuga ühe laigu peale ja sain sealt kõrge põrke. Lendasin elektriposti otsas oleva mahajäetud kurepesale ja sealt ühe sammuga edasi alla parki, kus tundsin et venelased võivad mind jälitada. Tõstsin kiirust ja olin äkitselt jõudnud tühermaale, kus libisesin asfaltitükiga mäest alla. Pidurdasin ja nägin, et olin huntaugu mäel. Kõndisin alla, sest seal oli tuttavaid inimesi. Neid oli 4, nad olid kõik Viljandist ja kõik olid oma eksamid ülikoolilinnades ära teinud. Oli suve algus ja päike paistis. Ootasime veel viimaseid inimesi, et siis kuskile liikuda. Kallistasin Janet ja ta oli kuidagi sümpaatne ja õnnelik. Seal olid veel mu vanad klassivennad ja keegi. Rääkisin Janega midagi ja ta tõmbas näpuga üle mu vuntsi ning ütles:"Miks sa habet ei aja" ning naeris. Ma vastasin, et mul kasvab habe nii tihti tagasi, et pole mõtet. Selle peale ta vastas midagi, naeris ja siis kallistas uuesti. Olin õnnelik. Äkitselt otsustasin, et on aeg vette minna, sest taipasin, et olen unenäos ja tahtsin veealust Viljandi järve näha. Vesi oli džunglis lähemale kerkinud, kui ta tavaliselt. Läksin vette. Vesi oli väga külm ja külmavärinate peale ma ärkasin Tallinna korteris üles. Tekki polnud peal ja oli jahedavõitu.

Sünteesunenäod

   Lucid dreaming on vahest päris mõnusaid astraalseid nägemusi ja totraid arusaamu tekitanud. Vahest võib unenägu olla nii petlik. Olla ühel momendil ärkvel ja teadvustada seda ja, siis sekundeid hiljem kahtleda reaalsuses igal sammul. Tuleb tunnistada, et see ületab igas mõttes ärkvel oldud mõttemaailma müstikat, mida ma viimasel ajal võrdlen kihtidena, mis tekivad ja katavad iga eelmist, sõltudes järgmisest. Pikemalt sellel peatumata jõuan põhjuseni, miks oma astraalkogemusi protokollima hakkan.

  Nimelt viimasel ajal on need kogemused muutunud luupainajateks. Alguses kogesin tihti lendamist ja eufooriat. Tihti läkski fantastiline keskkond üle mõõtmatuks dimensiooniks ja kerkimiseks, mis isegi läbi une karjuma pani, kuigi tunnistasin endale kehavärinatega ärkvelolekut. Oli isegi momente, kui avastasin end korduvalt Tallinna linnas ja teadsid mõni hetk tagasi end magavat Viljandis maakodus, kuid ometi kahtlesin sügavalt oma reaalsuses, sest mu kompimiskogemused olid liiga reaalsed. Kuulsin muusikat, nägin valgust. Oli öö ja ühtegi inimest konktreetses unenäos ei olnud. Järgmise kihina olin puumajas ja ülevoolav muusika viis mind eufooriahoosse, tundsin lendamist. Uus kiht. Jälle maakodus. Keha liigutada ei saa, kuigi tahtsin seda teha, sest keegi oli mu selja taga ja ma kuulsin teda tuppa sisenevat. Tundsin, et tüdruk sisenes tuppa ja tahtsin ümber keerata. Ei suutnud seda siiski teha ja jälle viibisin kuskil kaugel uues kihis. Need on vaid üksikud kirjeldused ammustest unenägudest.

   Luupainajalikud kogemused on midagi teistsugust. Siin reaalsuskontrolli kaotamine võrdub kujutlematu hirmuga ja samamoodi kehavärinatega, mis tunnistavad voodisolekut ja kohutavaid nägemusi. Otsekui hingekarjeid ja võõraid hääli. Kõndisin Viljandis suure oru poole. Sügis. Puud on lehti kaotanud, suur värskus. Tahtsin metsa kondama minna. Äkitselt sammu pealt kuulen naishäält oma peas. Selgelt see hääl karjus midagi ja ma ehmatasin nii, et korraks karjatasin. Samal hetkel tundsin ärkvelolekut ja esimest külmavärinat. Viibisin ikka veel Viljandi ürgoru juures, ridaelamud paremal. Mu sammud olid kuulda, sest vahe peal on maha lumi tekkinud. Astud sulalumel ja taevast sajab vaikselt tükke. Tundub nagu esimene lumi, karge ja tekitas korraks positiivse emotsiooni. Hakkasin paremale liikuma, et väravast sisse astuda ja ridaelamusse kellegi juurde minna. Tundsin sealt negatiivset energiat tulevad, kuid nähes akna peal naist tahtsin siiski edasi minna. Värinad. Olen korraks jälle voodis ja magan. Tunnen kuidas astraalvaim kehas vibeleb. Korraks üritan positiivset pilti luua, midagi mida ma soovin näha. See kestab vaid mõne sekundi. Jälle esimene lumi Viljandis. Naise hääl ja mitmed hääled peas. Meeletu hirm. Vaim tahab kehast lahkuda. Külmavärinad. Ärkan ja taipan, et see pole esimene õõvastav astraalkogemus. Mõtlen, et taipan skisofreenikute hääli peas ja paanikahooge.

    Painajalikule värinate saagale eelnenud unenägu oli totter. Olin kuskil heinamaa peal maakohas. Kahju et vähe mäletan sellest. Meenutas õudusfilmi. Inimese pead lendasid nagu linnud ringi, aga madalalt. Olin ise mingis kaaluta olekus. Pead tiirlesid madalal nagu linnud ringi. Heinakasvanud ja hooldamata lapil oli hark püsti. Ees oli mets, seljataga vana mädanenud puithoone. Järsku ilmus inimesekeha ja kassipeaga olend. Neid eristas õmblus kaelal. Tavaliselt oleksin juba selles faasis hirmu tundnud, kuid praegu olin nagu jalaga reaalsuses. Tundsin unerahutust ja arvasin, et olin luupainaja üle mänginud, kuni järgnes eelnev kirjapandu.

Situatsiooniinsener

Lahkamas psühhoanalüütilisel tasandil topograafilise lähenemise radaril ei küündi tavaorgangutangi banaanisõltuvus iialgi, selle ala doktorikraadi mõistusetemplisse. Tegemist ei ole standartse suletud energiasüsteemiga, kuna tema sünapsipiirkond ei kogu ealeski ajupööningule kasutut kola, mis leidmisel kord kinnitavad fakti, et inimene oma enda suurim vaenlane on. Ta opereerib poolustel, mille nimetaja võib olla mistahes vabalt valitud väärtus. Sellest tulenevalt on tema ettevalmistus laitmatu, kuna puudub katarsis, mis võiks saavutuse eufooriast äärmusele triivides südametunnistuse koputusele reageerida.

Tema käikudes väljendub egoistlik ja peatamatu tegumood, mille möödumine peatselt tunnistama paneb sellele vastutöötamise eksimust. Kahtluse allikat ei lükata ümber. Sündmuse nõrgestajatest saavad osatäitjad. Hirm nõretamas ja levitamas hingu, mida iga šokolaadist loobunud koer tunneb. Külgetõmbeseadus toidab vastutöötamise arvelt tõenäosuse täringut, kusjuures alati tahku, mis sündmuse läbi viib. Nii eksimatult opereerib kirurg abitus lihtsuses. Läbides konstantseid rohelise tule ristmikke, liigeldes inimrägastikes.

Tundranahad

    Süsteemne ja organiseeritud inimkaan iminappidega kinnitatud nahalapil pumpamas verd peremeesorganismi vereringest. Uskumatu on soojas toas kogeda ümbritsevate tehnikamugavuste jalamil lihtsust, kättesaadavust ja ohutust, kui samal ajal aastal 2012 plahvatavad kuskil kriisikolletes pommid ning hukkuvad täiesti tavalised tsiviilisikud kodutänavatel. Ei saaks kuidagi süüdistada nende inimeste temperamenti, sest kuradi kaua on näiteks Afganistaanis juba sõda kestnud. Põhjuseks võib olla fakt, et 90% maailma kokaiinist tulebki maalt, mille pea iga agrikultuurse kodaniku kaitseingliks on AK-47. Keegi ei jää niisama passima, kui nende ainuke sissetuleku allikas on ohus. Keset majanduslanguse algeid kannatavad teisel mandril olevad tavalised kunagise unistuse riigi kodanikud riigi suure sõjanduse investeeringu tulemust. Kuuldavasti võlgnevad nad veel üüratuid summasid kollasele töösipelgale, kes on õnneks siiamaani rahuliku meele säilitanud. Kuid inimkaan pumpab samamoodi naftat ja ekpordib muid varasid verise sõja taustal. Sõja strateegiline eelis põhineb arenenud tehnikal ning kommunikatsioonil, mis laseb asja edukalt läbi viia ja muule maailma jätta mulje, et agrikultuursed inimesed tegelikult tuumapomme valmistavad. Probleem on muidugi sügavam ja keerukam, kui see sõnades kõlab. Suure arendustegevuse näol pentagonis naudib sõjakolletes eemal viibiv ja tänapäevast argielu elav kodanik siin tsiviilreaalsuses tehnikarevolutsiooni vilju. Ja missugune saabki olla igasugune areng, kui mitte raske ja ohvreid loov, sest igasugune paremuse poole liikumine on ja saab olema omamoodi väljakutse igaühele, kes soovib ja proovib. Ometi võiks malenuppude liigutajad ajaloo valguses möödunud sõdade kannatuste aruande põhjal teha omad järeldused.

Ümbrus - reaktsioon

Mulle meeldib rahulikult tegutseda. Ma ei tee asju põhjuseta. Kuulen vaid oma hingamist, kui rühin teadmatuse metsas ja mu sammud ei kostu sambla peal. Infolevitus on võimalikult ühepoolne. Tähtis on see, mis minuni tuleb. Aga minu siinolekut tunnistavale inimfunktsioonile on asjad vastupidi. Olen välja jätnud kõik üleliigse ja on vaid sisse-väljahingamine. Vaid selle tuksumisega toitub idee ja vahest leiab põhjuse välja öelda.

   Ma ei otsi siin probleeme, vaid püüan selgust. Õnneks jõuab minuni igasugune kriitika, sest olen valmistunud natuke rohkem teadma, kui minult seda oodatakse. Keeruline hinnang süvendatud mõtteinimeselt on vast parim asi, mis sama rada pidi käivale grammofonile uue plaadi sisse lülitab ning ilma deejay puldita külasimmanil vanale inimesele ammu aeguste asemel vahest meelde tuletab, mis tunne on reaalselt suhelda. Pohhuismi najale jopelt riputades saan omamoodi aru naiselikust akadeemilisest mõtteviisist ja pooldan kahe käega positiivseid vibratsioone. Natuke imelik oli eelnev ja justkui liiga ettemääratud instruktsioon. Vähenenud on suhtlus liivakastimaffia, vanakooli ja ka perega. Mis ongi enam tavaline ja mida üldse öelda?

Igatahes kriitika on teretulnud,
Martin

Only the strong will continue.

Läbi klaasistunud reaalsuse tunduvad rasestunud sammud keset alla sadanud eskimo ehitusmaterjali libedad. Kokkusattumuste jada kordaminekus annavad ilmet poest ostetud mandariinid, mis möödunud jõuluõhtuid meelde tuletavad. Nagu need kergesti kooritavad puuviljad kuidagi lume ja kingitustega seostuks. Ometi tundub olevat luksuskaubaga, mida märgatakse poelettidel alles aasta lõpus. Aknast välja vaadates on näha kontraste lumemöginast ja kollastest lehtedest, mis mitte kuidagi mu igavat päeva muuta ei saaks. Reaalselt muutub sellega, vaid mu koolitee ja külmal juhul viskan saapad ka jalga, kuid siiski on mingi kunagine jõulutunne. Njaa võiks siis jõulude ajal selline asi olla. Süvenen pargitud musta Mini Cooperi peale. Kuuenda korruse korteris igavledes tulevad paratamult igasugused napakad ideed. Kas oleks võimalik autokatusele kukkudes ellu jääda? Et nagu seljaga kukud lõmmi ja paned edasi nagu midagi poleks juhtunudki. Säästaks ju kaks minutit kooliteest. Kolmandalt korruselt võib olla, samas Arnold Schwarssneger lendas mingis filmis langevarju otsast kõrgemaltki alla. Mnjaa hollywoodi filme ei tasuks tõsiselt võtta. Siiski tahaksin näha kuidas meie suur kineskoop televiisor sellesse autosse sukelduks. Unenägudes niigi palju ringi lennatud.

   Võtke endale teadmiseks, et Viljandi City klubi on nüüdsest qclub. Suletakse legendaarne tantsusaal, kus mustades särkides Steven Seagalid filmi 300 kaljustseeni taaselustasid. Et nagu tänapäevane versioon legendaarsest spartaarmee võidust, mis pälvis võiduka lõpu strateegilise mõttetöö tulemusel. Kaskadöörideks olid meil kliendid, vapustav reedeõhtune remake. Kõik oli läbi mõeldud, tegime kaljust alla lükkamise trepist alla veeremise kujul, et asi effektsem oleks. Keegi õnneks surma ei saanud nalja nabani. Hea ju otse uksest taksosse veereda ja nõõ, sõida mercedes, sõida, kebabis on järjekord. Loodame, et seal kuuklubis gravitatsioon puudub.

   Põrka veel, panen sulle sisse. Täiega. Kas kujutate ette imelist elu parimates kolmekümnendates. Oma pere, käid tööl, käid aeg-ajalt metallitõstmas ja kuumas ruumis higistamas. Vahest maadled ja oled 1.5x1.5x1.5 m. Kõik teavad, et sinuga ei nussita. Aeg-ajalt heliseb mölafon ja mõni noorem sugulane või sõber helistab:
-Help we are in the dangerous situation!
-Im on my way.
Kolmekümne sekundi pärast väljub tumedast sedaanist pall ja kõrvaldab kõik probleemid. Kõik kaheksateistaastased on nüüdsest kiirrongi alla jäänud. Helista kui mingi probleem peaks tekkima. Pole vaja mingeid sõnu ega midagi. Palju skilli ju ööklubides tampimas kogutud. Kümneaasta pärast näen ma ennast just sellise pallina. Pärast sellist tulevikuvisiooni on tööandjast saanud töölevõtja. Viljandi ju Eesti peksupealinn ikkagi. Raisk.