Eksisteering

Väärtusetuse sündroomiga nokkiga on alati nina nokkides Norra kaevandustest päevavalgust leidnud. Asi on jõudnud juba nii kaugele, et ahne kaevandaja ohustab enese teadmata oma positsiooni kõige tähtsamas liidus. Olles läbi elu kätel kantud ei mõista muretu isend sügavamat arusaama tugisamba printsiipidest, mis tegelikkuses tema mõistes fundamentaalsuse puudumiseni viivad ja kodust iga hetk kokku kukkuva kaardimaja moodustavad. Pealtnäha heas valguses olnud koobas hoiab endas midagi palju enamat, kui perioodiline rahasüst. Vaevalt on teda õnnistatud mõtlematusega, kuna tegu on igati funktsioneeriva ollusega.
 Päriselt on tegu jutumehega, keda mitte abstraktne mõtleja näeb õnnetusega varustatud hoones, milles loopeategelane liigub kõrgemale liftis, mis külgetõmbeseaduse kohaselt alla sajab. Kukkumise muudab rängaks abstraktsuse ilu, mille sütitab põletav elustiil. Ignorantsus, tahumatus ja igapäevane valede laviin, mille liikumine katastroofi korraldab. Võimalik, et asi on küpsuses. Mida varem oma vastutust ja kukkumise kogemust tajuda, seda kergem on tagada jätkusuutlik süsteem.

Go with the flow.

Teeme nüüd ühe asja selgeks. See snoobide telklaagri võime osta lihtinimese mõistusevastaseid kuritegusid genereerima on läinud liiga kaugele. Palun võtke mu kriitikameel ja mõistus, et saaksin eufooriasse sukelduda. See porno on kestnud juba liiga kaua. Kuul otse sünapsipiirkonda, et ei oleks alguse moodi valu. Olles alguses piinavas valguses. Olen liialt entusiastlik ja optimistlik. Ajatu raisakotkas lendamas kesk sisikonna seiklusi. Väheseid takistusi kogenud psühhopaadi muinasjutud hullusärkide garderoobis. Kas olen võimeline saavutama, küllalt selge lainetuse? Vees olev informatsioon on kuldaväärt. Teadupärast on vesi voolanud ajast aega ja kannab endas ürgset ajalugu. Kutsumust olla nagu vesi. Voolata läbi kõige mittekunagi peatudes. Igas hetkes luua uus vorm, sootuks uuem, kui vana. Ükski mõistuse pärane olek ei illustreeri endas midagi uut. Võrdlevate tegurite puudumise tõttu, ei saa mingeid järeldusi teha. Ainus, mis on tõeline ja selge on hetk. See mis kannab endas informatsiooni edasiste juhistega. Otsus lööb purjed lahti ning loodusejõul triiviv purjekas lahkub maismaalt.
Praeguse tüüri probleemiks on juhised ja ettemääratus. Puudub võitlus tasakaalu pärast. Ettemääratus ja enesestmõistetavus löövad järjepidevalt trumme konstantsuse noodistikus. Rutiin temineerib sisikonna rahulikku moodulit. Ettekuulutus on jõudnud ilmalikule lähedusele. Väsinud ja rebestunud organismi näol loodud kasvutingimused toodavad. Süsteem peab vastu pidama karmidele ilmastiku muutustele.

Power Struggle

Tavaplaanis siginevad keskmisele inimesele igasugused kasutud mured, mis väikese analüüsi käigus kiirelt oma massi kaotaksid. Ma ei kirjuta totratest hirmudest nagu hirm virsikute või klounide ees, mis viiv tagasi jänkide maal meelelahutust pakkusid.

Kui protsess on kaugem ja vahendaja poolt teostatud hakkab mõistus äkitselt pähe tõmbama negatiivseid ilminguid selle läbikukkumisest, kuigi näiteks vajalik summa konto peal olemas on. Kujutatakse ette utoopseid asju, nagu oleks müstiline jõud virtuaalse valuuta röövinud. Enne makse aksepteerimise tulekut pole miski kindel. Ka vallikaare parkla lähedal oleva tumeda autobussi toonitud klaaside taga võisid äkitselt olla kohvihaisust ja lipsudest koosnevad Kapo-agendid, kes kõrvaklappide vahendusel bussi peal olevate antenni rägastikega laineid püüavad. Seekord pole ilmselgelt tegu ahnete pommuudiste kalapüügiga, sest need sagedused, mida siin rakendatakse on palju sügavamad ja intensiivsemad paljastades igast jama Toobalitest ja Meikaritest. Aeg aktiveerida kogunenud ühisvaluuta ja palvetada, et ufonaudid, seda konfiskeerinud pole. Polnudki nii hull, kui parklas kopitavate agentide hämming, järjekordsete kõnede pealt kuulamise järel.

 Liigeldes autobahniga varakambri poole veereb selles mõistuse pagasnikus nii mõnigi poest ostetud jama. Kiire mõttevoolu peatab üldjuhul raadioülekande propaganda või siis ment. Miilits muutus politseiks, kuid ega siis "lits" ära ei kadunud. Indiviidi pead läbivad äkitselt kriitilised stsenaariumid, mis ka parima tahtmise juures eales täide ei saaks minna, kuna miski ei juhtu kunagi nii nagu me seda ettekujutame. Tekib hirm, et midagi on valesti tehtud. Järjekordselt ilmutuvad negatiivsed ilmingud mittemillegagi vahele jäämise näol.
Inimene üldjuhul muretsebki ju olematu pärast. Asjade pärast, mis kunagi ei juhtu ning asjade pärast mis on kunagi juhtunud. Kahetsedes minevikku ja kartes tulevikku tekitame endale olematuid probleeme, ise meeltes samal ajal kusagil reaalsusest väljaspool viibides ning ennast haigeks mõeldes. Sellega loome endale ja teistele pildi kellestki teisest.

Keskmisele inimesele on tema mina täiesti võõras. Peeglisse vaadates ei oska minagi täpselt öelda, kes ma olen või mida kuradit ma üldse korraldama hakkan. Igatahes igasugused mineviku asjad on unustatud. Aga justkui peaks olema mingi plaan, mida pole.

Peris jõhker laks

Õnnelikuna püsimine on nagu vee valamine läbi sõela lootuses, et sinna midagi püsima jääb. Püüdluses ennustada inimeste käitumisraamistikku pole see nii lihtne kui masenduse kaardistumine meeltes. Millegi pärast on nii kuradi raske säilitada positiivset suhtumist keset kivistunud ja dualistlikku võltsreaalsust. Keset allasurutud probleemide reljeefi tõestamaks meile liiga tihti, et oleme ise enda suurimad vaenlased. Säilitada kaine mõistus ja uskumus pärast pealesurutud situatsioonide kohas, kus missiooni näiline täitmine maksab rohkem kui tegelik suund. Oma aja müümine idiootsusele, kuna tegevuses puudub igasugune tahe, ainsaks motivaatoriks klots, millega vara ehitada. Kapitalistlikus püramiidiskeemis kõrgemale tõusmine on tihtipeale suuremas sõltuvuses tutvustest, kui kõrgemast blokipeade kooli tõendist. Võib olla sellepärast on poliiteliidil tuvastatud haigus nimega lollus. Rusuv oleks tulevikus töötada, vaid raha eesmärgil, juba seetõttu et lõviosa sellest paneb tasku maksmapandud debiilsus. Ja nii olen palju mõelnud, kuidas realiseerida ennast tõeliselt.

Äpradused

Keset hommikust janti istun verise vasaku käe fuckisõrmega rongis ja kuulan Kid Cudi uusi lugusid. Olen sattunud sootuks teistsugusesse kohta, kui kopitanud sitahaisuga liinibuss või peatoe teleriga eurosõiduk. Teekond siia oli närvi ajav ja keeruline.

Hommikul ärgates märkasin suurt pasamajandust meie korteris ning häiris süüa hommikust, keset rummiklaaside majandust laimide põrandaaluses urkas. Seega võtsin kätte ja eemaldasin elutoast asitõendid, mis kinnitasid siin elavate tudengite alkoholilembelist päritolu. Keset laimide heitmist Maxima kilekotti märkasin prügi, mis oli viimastel päevadel 2 dimensioonilist prügi ülekaalu tunnistanud. Otsustasin instant noodles tegutseda ja selle kortermaja kitsasse prügisahti heita. Panin saapad jalga ning suundusin läbi välisukse koridorri ja hakkasin esimest kotti läbi kitsa ava pressima. Kui pasandus juba vaikselt sumbus tundis äkitselt teravat valu vasakukäe sõrmel. Tõmbasin käe tagasi ja märkasin žiletti, mis mu näpu katki lõikas. Mind valdasid teravad emotsioonid keset halli ilma, mis jahedasse koridori paistsid ja selles hommikust jama korraldasid. Suundusin tagasi korterisse, et sõrm desifitseerida ning järgneva otsingu käigus ei tuvastatud köögis olevat ühtegi plaastrit, mis verejooksu peataks. Olin juba suutnud ennast verega kokku mäkerdada. Niisiis nuputasin välja kuidas panna vere hüübimine kinni. Võtsin vetsust tüki sitapaberit ning elutoast sinise isolatsiooniteibi ning healist oma meditsiini skilliga peale patchi, mis pidas.

Jess saas kohvi ja süüa tegema hakata. Kui keset söögitegemist patch vettima hakkas vaatasin, et verejooks oli lõppenud, ning nägin kolme kitsast jutti, mis mach-3-turbo suutis korda saata. Kuid järgnevate minutite jooksul märkasin verejuga oma randel, mille kraanivesi keset vigastust jooksma pani. See rikkus juba rohkem rahulikku hommikut.

Otsustasin plaastereid tundmatute kohtade pealt otsima hakata. Märkasin musta kasti toanurgas riiete alt paistvat. Seal sees sobrades tõmbasin lõpuks välja kolm plaastrit ning panin uue patchi jälle paika. Aeg möödus süües ning pakkides ning enne minekut otsustasin vana patchi ära visata ning oletada, et näpp ei hakka uuesti jooksma. Oma väikses momendilises ettevaatamatuses taipasin trollis, et mu sõrm pole veel jooksmist lõpetanud. Ärritusin korra oma lolluses, et jätsin maha need plaastrid, mida mul ilmselt see aasta või lähimal ajal enam vaja pole.

Äkitselt tundis oma kõrval lehka, mille teravus lõi jälestusse mu ninasõõrmed, mis antud haisu oma sees tunnistada ei taha, kuna leha tugevus viis otse rentslisse. Ma ei suutnud ettekujutada, mis suguses keskkonnas see vapper mehhiko patsi ja nokamütsiga frodo ujunud oli. Hoidsin kuumas ja haisevas keskkonnas karget meelt, üritades 3 peatuse jooksul võimalult kaua hinge kinni hoida, sest too pomps istus täpselt minu kõrval. Veniva aja jooksuga jubedas situatsioonis tõusin püsti ja teesklesin, et telefon helises, samas olime peaaegu baltijaamas. Ma ahmisin hapniku oma jope põuest, näost punane ja higistuses. Kui peatus saabus olin tänulik viimasele foorile, mis võis mu mõnest kopsuseene taolisest sammalhaigusest päästa, ise ainult roheline olles.

Rongis istusime aivsi juurde 4sesse rongiboksi ning hakkasin kirjutama.

Sakamhop!

Täielik vesi on hetkelist seisundit kirjeldav sõna. Oma ettevaatlikusele vaatamata püünistan praeguses situatsioonis fakti, et käisin eile Tallinna ööelu kaemas. Sisendes sellesse lärmakasse tsooni nägin pilve ja alkoholi kombineeritud mõju aktiveerimismomendil oma eestoimumas märkimisväärseid sündmusi, mis mu kivises konditsioonis äkitselt jube kõvasti funki juurde andsid, kuna muusika oli väga kõva. Võttes suuri lonkse rummi ja tunnistades vaikselt fakti, et homne projekt lükkub edasi, kogesin äkitselt uusi laineid. Mulle meenus midagi väga hirmsat. Oma peas töötasin terve meenutuse läbi 5 sekundiga. Meenetus algas varasema kogemusega, kui tühja kõhu peale mary jane suitsetasin ning siis tubakapadja alla panin ning siis minestuseäärel olin.

Oli kuum kliima ja meil oli pooleli pokkerigrindi sessioon. Olin valmis täna raha võitma, kuid tänu tubaka 5-kordistamistrikile kogesin palavikulist kogemust. Mu peas ja kehas tundus veri äkitselt külm, kuid samas higistasin suvekuumusest. Ma olin pead kaotamas. Säärane litt oli minu jaoks harukordne. Sain olla vaid istumisasendis, sest diivani mugavus tundus mulle alla andmisena, kuna oleksin magama jäänud. Kuid mu peas oli, vaid üks mõte- võita raha. Äkitselt kuulsin akna taga koksuhääli. Mu süda jättis paar lööki vahele - valmisolek on siiski alles. Ma veel olen võimekas ja korralik kodanik. Kuna aken oli ülevalt lahti, tungis järgmise kahe sekundiga sisse üks 5 sentimeetri pikkune vapsik, kes kurjalt vastu lage põrgates voodi kohal ringi kruiisis. Hirmu ja naeru emotsioone möllates ma alguses naersin, kui see vapsik Bobi kohal põrkas ja järgmine hetk ta kukerpalliga voodi kõrvale sukeldus, nagu real madridi kaitsemängija. Kuid järgneva bioloogia tunni meenutuse ajal märkasin et vapsiku ründav osa oli isegi suurem, kui putukas ise, võtsin suurest hirmust kätte kaitsepositsiooni - oma dressipluusi. Ma teadsin, et kui selliselt liti saab, siis võib täitsa põrandale kukkuda ning enam mitte ärgata. Kujutage ette kui nõme oleks surra, sellise kurja ja vähekasuliku parasiitisendi läbi, kes kõigi peale alati kuri on, samas ise väike sitaratas. Järgnevalt märkasin, et aken on veel lahti ning veel silmasin vähemalt 7 kollast tabletikujulist lendtapjat akna väljaspoolusel ülesse poole liikumas. Ülimalt kiiresti mainis Bobile oma muret ja tänu suurele treenitusele ja paljudele koolitustele, on Bob oma purjusliikumisoskusega saavutanud oma toas strateegilise eelise, kuna vapsik lendas nüüd minu kohal ning põrkas järjest põranda lähemale. Olin madalam kui muru ja teesklesin surnut, kuigi olin kuulnud, et seda tehakse karu nägemisel.

Terrori jooksul kuulsin kuidas Bob akna sulges ning proovisin nüüd tegutseda. Tegin dressipluusiga liigutuse, mis lahmatas vaenlase vastu kapi, mis mõjus talle uimastavalt. Vapsik lendas kapi taha. Kogesin võidutunnet ja võisin arvata, et ta suri.

Olin äkitselt teleportinud tagasi peole ja tundsin, et vaid 5 sekundit oli möödas. Ja mul oli tups moka all. Praegune olek on piisav. Tantsisin kahe blondineiuga ja kogesin mõtteid, mida võiks täna õhtul nendega ette võtta. Oma kurgukuivusele ja väsimusele vajasin ergutavat külma rummi, otsustasin seda ka teha. Niisiis suundusin sellele järgi ning kui tagasi jõudsin hägustusid sündmused, põhjusel et mu kõht oli tühi ning fakt, et kretiini tarbimisperioodil lööb alkohol paremini. Sellisena kujunes üks huvitav kolmapäeva õhtu Shootersis.


I m the fucking word mystery yo.

Ladatehas sulgemise lugu.

Olen stagnajärgne elukas. Palk mis voolab mööda jõge alla ja õige pea on ületamas koske, kus Kevin Bacon hirmunud inimesi vette viskas. Selle võõrapärase koha mõistmiseks puudub mul enda arvates tavapärane tunnetus, mis võib olla tavalisele baltimaa sõdalasele tundub igapäevane nagu kitsas maxima, mis skeptilisele hüäänile raskel ajal lohutust pakub. Suured komplekslinneakud, mis asuvad bussipeatuste taga võttes enda küla piiridesse veneliku külamudeli, kus kirikuks on pandimaja ja pihitooliks alkoholipood. Siin betoondžunglis puhuvad verehimulisele tudengile külmad tuuled surmaorust. Iga nurk ja turg jutustamas nostalgilist lugu joppinud inimvarede seiklustest surmakarnevalil. Dressides Maximast ühistransporti loivav nooruk. Läppunud lugu, valed sõbrad. Istub vastu akent valmistumas pärast sendiseiklusi taas lohutavasse kärestikku suundumas kliimaxisse liimi lõhnade sissehingamise näol. Noh, et väljuda sarvedega paradoksist vabaduse platsil. Tõllav kuumus ja kohin paitamas väljast jätkuval võllaseikleja atraktsioonil.

Sellel Baltimaade paradiisil tundub olevat väga vägivaldne haarang, mis kisub endasse ka kõige kahtlasema mõistuse pannes täitma ja tunnistama neid mõtteid siin paberil. Sest nagu igas elustamispunktis, pakutakse ka siin üledoosi saanud tuksuvale märterkellale hõbekandikul elekterprootoneid, mille liikumist hiljuti siin mikrolaineahjus kõrgemalt maksustati. Kahtlaselt objektiivsed mõtted varajasele õhtutunnile, siit ka ennetähtaegne hoiatus saabuvatest uudistesaatest. Kaamerate valguse taga olevad näod, kellele enamik loost ühendab labürindirotid, kes siia rannikualale liivalosse ehitasid. Monstruistliku betoonmaja rõdukastid nagu sahtlid käimas kinni ja lahti, neis vana mööbliga kaetud suitsukateldes. Põletamas nikotiinipulki, et mõista reaalsuse keerdkäike, mis kutsuvad esile roti seas hinnatud maaklerinäraka poolt pakutud vaadet. Puudub kunagi Ameerika filmides nähtud oranž taevas, selles hallis kellapommis. Õnneks sõltuvus maksustamas su rahuldatud meelt ja korrutamas: "Kõik on korras sõber."

"Vaid sõlmed ja trossid ja tuhm silmapiir ja kuskil seal vahel su lurisev piip.
Su tee algab ahtrist ja lõpeb kus tääv, sa iga päev ühte ja sama vaid näed."

Sam Huan

Mõte

Mõtted on inimeses tema ebatäiuslikkuse tõttu. Mõtlemine on ainus, mis inimest eristab instiktiivsest. Ebatäiuslikkuse all mõtlen selles kontekstis, et loomade käitumine instinktidest tingitud on, ning fakti, et loomade tohutud füüsilised võimed on loodud, tema instinktide täitmiseks ehk siis loomade käitumine on teatud mõttes täiuslik. Täiuslikkuse rolli täidab nende juures tühipaljas eksisteerimine ja nende ainus eesmärk lõppkokkuvõttes on oma liigi säilitamine. Selle jaoks on olemas väljend "antakse lusikaga ja võetakse kulbiga" ning näiteks väljend "hullu jõud". Minu teooria on selline, et inimestele, kellele pole antud piisavalt mõistust ja analüüsivõimet, on õnnistatud suurema füüsilise jõuga. Õnnistatud on need inimesed, kellel on piisavalt mõlemaid.

Ebatäiuslik oma otseses tähenduses tõukab abstraktse mõtleja eksistenssi - igavesse ja ajalikku sünteesi, nagu seda on tegelikkuses täiuslik protsess - liigi säilitamine. Kuid ometi on ebatäiuslik just see, mis meid loomadest eristab ehk siis analüüsimine ja otsuse vastu võtmine. Ehk siis pole vahet kas otsus on vale või õige, tähtis on, et eksisteeriks eelnev mõtlemise protsess. Loomne otsus oleks põhjendamatu ja sõltuks instinktidest. Seega tasub olla tänulik oma võimele ja julge oma otsustes.
On äge olla ebatäiuslik(pigem originaalne), sest peale mõtete pole midagi, mis on meie võimuses.